Ploomipuu Wegierka Varajane – paljasjuursed istikud

Ploomipuu Wegierka Varajane – varasuve sümbol

Ploomipuu Wegierka Varajane on Kesk-Euroopas juba aastaid tuntud sort. Selle nimi on otseselt seotud viljumisajaga – tegemist on ühe varaseima viljakandva wegierka sordiga. Seetõttu peetakse seda põlvkondade vältel saagiaja alguse sümboliks. Sorti hinnatakse väheste kasvunõuete ja kõrge saagikuse tõttu.

Wegierka Varajane puu omadused

• Kasvujõud – noored taimed kasvavad tugevalt ja energiliselt, vanusega kasv aeglustub
• Võra – ovaalne või veidi ümar, keskmise tihedusega, lihtne vormida
• Kõrgus – täiskasvanud puud ulatuvad tavaliselt 3,5–4,5 meetrini
• Lehed – tumerohelised, elliptilised, wegierkale iseloomulikud, üsna suured ja tihedalt paiknevad
• Võrsed – tugevad, keskmise jämedusega, paindlikud, taluvad hästi viljade raskust

Õitsemine ja tolmlemine

Wegierka Varajane õitseb juba aprilli teisel poolel. Õied on väikesed, valged ja dekoratiivsed, kattudes rohkelt kogu puu. Kuigi sort õitseb vara, taluvad õied hästi kevadisi temperatuurilangusi. Sort ei ole isetolmlev, mistõttu vajab viljade tekkeks samal ajal õitsevaid tolmuandjaid. Parimad sordid sel eesmärgil on näiteks Renkloda Ulena, Renkloda Althana ja Stanley. Erinevate sortide koos kasvatamine aias tagab rikkaliku ja regulaarse saagi.

Wegierka Varajane viljad – iseloomulikud omadused

• Suurus – keskmine (30–40 g), soodsates tingimustes võivad viljad olla suuremad
• Kuju – piklik, omane wegierka sortidele
• Koor – tumelilla, kaetud sinaka vahaja kirmega
• Viljaliha – kollakasroheline, tugev, mahlane, magus kerge hapuka noodiga
• Kivi – keskmise suurusega, küpsetes viljades kergesti eralduv
• Kasutus – dessertviljad, sobivad värskeks tarbimiseks ja töötlemiseks
• Koristusaeg – augusti esimene pool

Kasvutingimused

Ploomipuu Wegierka Varajane ei ole nõudlik, kuid parimate saakide saavutamiseks tuleks tagada soodsad tingimused. Kasvukoht peaks olema päikeseline ja tuulte eest kaitstud – see on oluline viljade maitse ja värvuse kujunemisel. Sort eelistab viljakat, vett hästi läbilaskvat mulda neutraalse või kergelt happelise reaktsiooniga. Noori taimi tuleks regulaarselt kasta, vanusega väheneb veevajadus ning kastmist on vaja peamiselt põuaperioodil ja viljumise ajal. Hooldus piirdub iga-aastase valguslõikusega. Soovitav on kasvatada koos teiste viljapuudega soodsa kasvukeskkonna tagamiseks.