Virsikupuu Katherina – klassikaline sort
Virsikupuu Katherina on magustoidusort, mille ajalugu sai tõenäoliselt alguse Lõuna-Euroopas. Seda hinnatakse viljade kõrge kvaliteedi, regulaarse saagikuse ja vastupidavuse eest ebasoodsatele ilmastikutingimustele. See sobib suurepäraselt kasvatamiseks paljudes Euroopa piirkondades – ka nõudlikumates ja külmemates. Sort saavutas populaarsuse tänu suurtele, aromaatsetele viljadele, kõrgele külmakindlusele ja vähesele vastuvõtlikkusele haigustele. Virsikupuu on valitud nii kogenud viljapuude kasvatajate kui ka väikeste koduaedade omanike poolt. See on suurepärane valik neile, kes otsivad viljapuud, mis vähese hooldusega annab aastaid rikkalikku ja regulaarset saaki.
Kasv ja võra
Sort kasvab mõõdukalt, saavutades 4–5 meetri kõrguse. Noored puud arenevad kiiresti ja jõuliselt, kuid vanusega kasv stabiliseerub, mis lihtsustab vormimist ja hooldust. Virsikupuu moodustab laia võraga puu mõõduka tihedusega, mis tagab võra sisemuse õige päikesevalguse – selle tulemusel küpsevad viljad ühtlaselt ja seenhaiguste oht väheneb. Võrsed on tugevad ja elastsed ning lehed suured, lansolaadsed, tumerohelised ja läikivad, lisades puule dekoratiivsust kogu hooaja vältel.
Kevadine vaatemäng aias
Virsikupuu Katherina õitseb keskmiselt hilja, enamasti aprilli teises pooles, kuigi täpne aeg sõltub aasta ilmastikutingimustest ja kasvupiirkonnast. Kogu puu võra kattub õitega enne lehtede täielikku avanemist. Õied on keskmise suurusega, roosat värvi ja õrna lõhnaga, mis meelitab aeda tolmeldajaid nagu mesilased ja liblikad. Õitsemine on väga dekoratiivne ning lisab aiale õrna ja romantilist ilmet.
Paljudes istandustes on sordi Katherina üheks oluliseks eeliseks selle isetolmlevus, mis võimaldab kasvatada virsikupuud edukalt ka üksikistutustes. Kuid nagu enamiku isetolmlevate viljapuude puhul, võib sarnasel õitsemisajal õitseva sordi olemasolu positiivselt mõjutada saagi kvaliteeti ja suurust. Sobivad näiteks Redhaven, Suncrest või Royalvee. Tolmeldajate mitmekesisus võimaldab koostada oma aia jaoks sobiva kombinatsiooni, mis antud juhul pole siiski vajalik.
Suviste viljade iseloomulikud omadused
- Koristusaeg – tavaliselt juuli teine pool;
- Suurus – suured või väga suured, keskmine mass 120–160 g;
- Kuju – ümarad, korrapärased ja visuaalselt väga atraktiivsed;
- Koor – õhuke, kollane intensiivse punase põsega, kaetud õrna udususega;
- Viljaliha – kollane, mahlane ja aromaatne, tiheda struktuuriga;
- Maitse – magus, kerge, vaevumärgatava happesusenüansiga;
- Viljade vastupidavus – tänu lõhenemiskindlusele sobivad hästi transpordiks ja lühiajaliseks säilitamiseks.
Nõuded kasvatusele ja hooldusele
- Kasvukoht – päikeseline, soe ja tuulte eest kaitstud;
- Muld – viljakas, vett läbilaskev, kergelt happeline või neutraalne; virsikupuud kuuluvad kategooriasse viljapuud;
- Kastmine – regulaarne, eriti kasvamise esimestel aastatel ja põuaperioodidel;
- Pügamine – varakevadel või pärast saagikoristust; soovitatav läbivalgustav ja sanitaartüüpi lõikus;
- Kaitse – niisketel aastatel soovitatav seenhaiguste ennetav tõrje;
- Külmakindlus – hea; noori puid külmemates piirkondades tasub tüvepõhjast kaitsta.
