Maguskirsipuu Wera — hiline saagikindlus, viljade tume elegants ja lihtne hooldus
Wera on kaasaegne maguskirsi sort Ida- ja Kesk-Euroopa päritoluga, mida hinnatakse aedades ja väikestes istandustes stabiilsuse, tervislikkuse ning atraktiivsete tumepunaste viljade tõttu. Ungaris aretatud vastuseks kliima vajadustele, kus kevaded võivad olla jahedad ja suved kuumad ning muutlikud, juurdus sort kiiresti harrastusaedades kogu Euroopas. Maguskirsipuu Wera on tuntud kui usaldusväärne sort: reageerib hästi tavapärasele kujundamisele, seda on lihtne hoida sobivas kõrguses ning korrapärane viljumine ei nõua keerukaid hooldusvõtteid.
Puu kirjeldus
Maguskirsipuu Wera võra on korrektne: selge tüvi, keskmise tihedusega võra ning keskmine kasvujõud ilma kalduvuseta kiireks püstiseks kasvuks. Oksad väljuvad laiade ja mugavate nurkade all ning arvukad viljakandvad lühivõrsed jaotuvad ühtlaselt kaheaastastel ja kolmeaastastel võrsetel, mis soodustab võra sisemuse valgustumist ja viljade ühtlast suurenemist. Aiaistanduses ulatub kõrgus tavaliselt 3,5–4,5 meetrini; viljakatel ja soojadel kasvukohtadel võib puu kasvada kuni umbes 5 meetrini, kuid kõrguse hoidmine vahemikus 2,8–3,5 m muudab hoolduse ja saagi korjamise märgatavalt lihtsamaks. Wera alustab viljumist varakult maguskirsi kohta — esimesed märgatavad viljad ilmuvad tavaliselt 2.–3. aastal pärast istutamist — ning hiljem viljub igal aastal rikkalikult, ilma selge vahelduvviljumiseta.
Õitsemine ja tolmlemine
Wera õitsemisaeg jääb tavaliselt aprilli — keskmise varajase kuni keskmise perioodi vahele, sõltuvalt kevade kulust ja mikroklimaatilistest tingimustest. Õied on valged, viie kroonlehega, keskmise suurusega, koondunud arvukatesse kimpudesse lühivõrsetel; paiknedes tihedalt võrsete ulatuses, moodustavad need ühtlase „pilve“, mis talub hästi jahedamaid hommikuid. Õite rohkus tagab tugeva viljakandvuse, eriti hea tolmeldajate aktiivsuse korral.
Sort on risttolmleja. Täielikuks saagipotentsiaali saavutamiseks vajab ta lähikonnas teisi samal ajal õitsevaid maguskirsipuid. Sobivate tolmeldajatena toimivad hästi populaarsed ja kättesaadavad sordid, nagu Burlat, Vega või Walerij Ckalow.
Viljade omadused ja viljumine
Wera viljad kuuluvad suurte ja visuaalselt väga atraktiivsete hulka. Kogumisküpsuses on koor tumepunane kuni kirsipruun, läikiv ning väikese lõhenemiskalduvusega — eriti hinnatud omadus aastatel, mil valmimisajal esineb hoovihmasid. Viljaliha on struktuurilt keskmiselt kuni väga kõva ja mahlane ning seeme keskmise suurusega, eraldub hästi täieliku küpsuse korral.
Maitse on selgelt magus, õrna happesusega, püsides suul pikemat aega. Viljad küpsevad ühtlaselt; need taluvad hästi käsitsemist ja lühikest transporti, ilma et värvus kiiresti tumeneks või mahl välja imbuks, ning lühiajaline hoidmine jahedas aitab säilitada värskust ja läiget. Küpsemisaeg paigutab Wera sortide hulka, mis on keskmiselt varajased kuni keskmiselt hilised. Kesk-Euroopa tingimustes toimub saagikoristus tavaliselt juuni lõpus kuni juuli alguses, soojadel lõunapoolsetel kasvukohtadel mõnevõrra varem ning jahedamates piirkondades hiljem. Viljumine on regulaarne ja suur, eriti kui mullaniiskus õitsemise ja viljakasvu ajal püsib ühtlane. Tänu tugevatele viljapeadele püsivad viljad hästi lühivõrsetel, mis võimaldab koristada ühe või kahe korjamiskorraga. Soovitatav on istutamine piirkondades, kus saab tagada täisvalguse ning vajadusel täiendada istutust teiste viljapuud tolmeldajatena.
Kasvutingimused ja hooldus — peamised soovitused
- Kasvukoht — täispäike; soe, tuulte eest kaitstud paik, ilma külmalohkudeta; hea õhuringlus võra ümber;
- Muld — viljakas, huumusrikas, hästi vett läbilaskev; pH ligikaudu 6,7–7,2; raskematel muldadel soovitatav struktuuri parandamine komposti ja liivaga ning vajadusel drenaaž;
- Kastmine — mõõdukas, kuid regulaarne põuaperioodidel; eriti oluline õitsemise ja viljade kasvamise ajal;
- Pügamine — pärast istutamist soovitatav tüve ja külgvõrseid lühendada umbes 1/3 võrra, et soodustada harunemist; järgnevatel aastatel teostada kerge läbihooldav pügamine, eemaldades ristuvad, võra sisse kasvavad ja kahjustatud võrsed;
- Külmakindlus — hea; noori tüvesid tuleks talvel lubjata ja kaitsta, eriti tuultele avatud kasvukohtades; vanemad puud on temperatuurilanguse suhtes vastupidavamad;
- Haiguskindlus — harrastusaedades hinnatakse seda heaks; õhuline võrakujundus vähendab pruunmädaniku riski ning lõikushügieen ja kahjustatud osade kiire eemaldamine pärast õitsemist vähendavad kooreinfektsioonide võimalust.
