Pirnipuu Paryzanka – paljasjuursed istikud

Pirnipuu Paryzanka — maitse elegants prantsuse päritoluga

Pirnipuu Paryzanka on prantsuse päritolu (levinud Lääne-Euroopas 19. sajandil) ja on aastaid peetud klassikaliseks dessert­sordiks euroopaliku stiiliga, hinnatud harmoonilise, võise maitse ning viljade väga hea välimuse tõttu. Huvialaaedades on see kindel valik varasügiseses segmendis: valmib ajal, mil isu pirnide järele on suurim ning päikese rohkus soodustab värvust ja aroomi. Kõige sagedamini kasvatatakse seda koduaedades ja maitsekollektsioonides, hästi sobib ka seina äärde või spaleerina. Kaubandusaedades kasvatatakse seda punktuaalselt — peamiselt kohalikule turule ja lühikestesse tarneahelatesse — õhema koore ja lühema säilivusaja tõttu pärast koristust. Talub hästi mõõduka kliima ilmastikutingimusi ning sobivas kasvukohas tasub end ära regulaarse, ühtlase saagi ja kõrge dessertkvaliteediga viljadega.

Sordi peamised eelised

• Silmapaistvalt dessertne profiil: võine, väga mahlane viljaliha üllama aroomiga;
• Atraktsioon välimus: rohekaskollane koor õrna, telliskivipunase põsepunaga päikese poolt;
• Varajane viljakandvusse jõudmine ja üsna stabiilne saagikus järgnevatel aastatel;
• Hea kvaliteet pärast lühikest järelküpsemist jahedas — viljaliha muutub sametiseks ja kreemjaks;
• Universaalne kasutus: värske dessert, pirukad, moosid, premium-kompotid;
• Puu harmoonilise võraga, kergesti valgustatav ja väikeses aias lihtne kujundada;

Puu kirjeldus

Puu kasvab keskmise tugevusega, moodustades laia, kergelt ümarat kuju omava võra, millel on loomulik tasakaal kasvu ja saagikuse vahel. Võrsed paiknevad läbipaistvalt, mis hõlbustab valgustatust võra sees ja soodustab õiepungade moodustumist ka võra sügavuses. Viljakandvusse jõuab varakult kuni keskmiselt varakult: esimesed pirnid ilmuvad tavaliselt 2–3 aastal pärast istutamist ning täielikumad, stabiilsed saagid 4–5 aastal. Mõõduka viljakoormuse korral säilitab sort ilusa, ühtlase suuruse ja kõrge viljaliha kvaliteedi. Võra püsib õhuline, mis soodustab vormi lihtsat säilitamist ilma intensiivse lõikuseta.

Õitsemine ja tolmlemine

Paryzanka õitseb tavaliselt keskmisel ajal. Õied on valged, viie kroonlehega, koondunud väikestesse kännastena õisikutesse, kerge mee­lõhnaga; katavad rikkalikult lühivõrseid, luues dekoratiivse heleda pilve efekti. Tugev õitsemine meelitab mesilasi ja kimalasi, mis tagab hea viljastumise.

Sort ei ole isetolmnev — vajab läheduses pirnisorte sarnase õitsemisajaga. Heaks partneriks peetakse Konferencja (võine, aromaatne viljaliha, väga hea säilivus), Faworytka/Clapps Favourite (suured, varased, väga mahlased viljad), Bonkreta Williamsa/Williams (magusad muskuselise aroomiga), Komisowka/Doyenné du Comice (kreemjas-võine, silmapaistvalt dessertne) ning Lukasowka (suured, magusad, hästi säilivad pärast koristust). Juba ühe sobiva tolmeldaja olemasolu naabruses suurendab oluliselt viljade arvu ja ühtlust.

Viljade omadused ja koristusaeg

• Suurus ja kuju - keskmised kuni suured; laialt koonilised või kergelt kõhukad, elegantse vormiga;
• Koor - rohekaskollane, kohati kergete roostetustäppidega; päikese käes õrn telliskivipunane põsepuna; pind sile, kerge läikega;
• Viljaliha - kreemjas, väga mahlane, peeneteraline, võine; seemnekoda väike;
• Maitse ja aroom - dessertne, magus kerge, värskendava happesusega; aroom täidlane ja üllas;
• Koristuse ergonoomika - viljad hoiavad hästi varre küljes, korjatakse koristusküpsuses;
• Koristusaeg - tavaliselt augusti lõpp–september (olenevalt piirkonnast ja ilmast mõnevõrra varem või hiljem);
• Säilitamine ja kasutamine - parim kvaliteet pärast lühikest järelküpsemist jahedas (mõnest päevast kuni paari nädalani); säilivus lühike kuni keskmine; suurepärane värskelt, pirukates, tartides, moosides, kompotina ja premium-kuivatuses;

Kasvutingimused ja hooldus

• Kasvukoht - soe, päikeseline, tuule eest kaitstud; jaheda kevadega piirkondades tasub valida kiiresti soojenevad kohad, näiteks lõunaseina ääres, kus kasvavad hästi ka viljapuud;
• Muld - viljakas, huumusrikas, läbilaskev; pH kergelt happeline kuni neutraalne (u 6,2–7,0); ilma vee seiskumiseta; raskematel muldadel kasulik drenaaž ja multšimine;
• Kastmine - ühtlane niiskus õitsemisest koristuseni; põuaperioodil parem kasta harvem, kuid põhjalikult, et vesi jõuaks juuretsoonini; multš stabiliseerib niiskust;
• Pügamine - kerge läbivalgustamine pärast koristust, et säilitada õhulisust ja valgust võras; mõõdukas liiga pikkade võrsete lühendamine soodustab õiepungade ühtlast teket;
• Külmakindlus - puit hea; õiepungad võivad olla tundlikud hiliskülmade suhtes — prognoositavate temperatuurilanguste korral kasulik katteloor;
• Haiguskindlus – suhteliselt hea, kuid põhiprofülaktikat ei tohiks unustada;