Hapukirsipuu Groniasta z UJF – paljasjuursed istikud

Hapukirsipuu Groniasta z UJF – klassikaline sort erakordse saagikusega

Hapukirsipuu Groniasta, tuntud ka nime all Ujfehertoi Furtos, on üks Kesk-Euroopa hinnatuimaid ja äratuntavamaid sorte. Selle suurimaks eeliseks on iseloomulik viljumine kobaratena, mis eristab seda teistest kirsisortidest. Sort pärineb Ungarist, kuid saavutas kiiresti populaarsuse kogu Euroopas tänu suurele saagikusele, viljade erakordsele välimusele ning laialdasele kasutusvõimalusele töötlemisel, eriti seal, kus kasvatatakse viljapuud.

Puu iseloomustus

Hapukirsipuu Groniasta kasvab keskmise kasvujõuga ning moodustab kompaktse võrakujuga puu, mis lihtsustab hooldust. Puu ulatub 3–4 meetri kõrguseks, võra on loomulikult ümar ja mõõdukalt tihe. Lehed – kirsipuule iseloomulikud – on munajad, tumerohelised ja läikivad. Sort on hea elujõuga ning talub suhteliselt hästi külma, mis suurendab selle populaarsust jahedamate piirkondade aedades.

Õitsemine ja tolmlemine

Sort alustab õitsemist aprilli teisel poolel või mai alguses, sõltuvalt ilmastikutingimustest. Õitsemine on väga dekoratiivne – õied on valged, keskmise suurusega ja koondunud kobaratesse. Õitsemine on väga rikkalik ja kestab suhteliselt kaua, mis suurendab tolmlemise võimalust. Hapukirsipuu Groniasta on osaliselt isetolmlev, mistõttu sobib kasvatamiseks ka üksikistutustena. Siiski võib sarnasel ajal viljuvate kirsipuude lähedus parandada saagi kvaliteeti ja suurust.

Viljad – kõige olulisem teave

• Suurus – keskmise suurusega, kaaluvad tavaliselt 4–5 g;
• Kuju – ümar, kergelt lapik;
• Koor – õhuke, läikiv, tumepunane kuni bordoopunane;
• Viljaliha – mahlane, keskmise kõvadusega, intensiivselt hapu maitsega;
• Saagiaeg – sõltuvalt ilmastikust juuli alguses või juuli ja augusti vahetusel;
• Kasutamine – sobib ideaalselt värskeks tarbimiseks ja töötlemiseks.

Hooldus ja kasvatustingimused – vähenõudlik sort

• Kasvukoht – päikeseline ja õhurikas;
• Muld – kasvab kõige paremini kergetel, viljakatel ja vett läbilaskvatel muldadel, mille pH on kergelt happeline kuni neutraalne;
• Kastmine – vajab regulaarset kastmist põuaperioodil ja viljade küpsemise ajal, eriti noorte taimede puhul;
• Lõikamine – regulaarne valgustuslõikus, kõige parem kevadel, et vältida võra liigset paksenemist;
• Kaitse – sordil on mõõdukas vastupidavus seenhaigustele, soovitatav on põhiline ennetus; suur külmakindlus.