Maguskirsipuu sambakujuline vorm ‘Helena’ — sale spetsialist väikestele aladele
‘Helena’ on üks tuntumaid sambakujulisi maguskirsisorte. See loodi aedade jaoks, kus iga meeter loeb: kitsas kasvukuju, varajane viljumine ja täidlase magustoidumaitsega viljad tegid sordist kiiresti populaarse valiku nii rõdudele ja terrassidele kui ka maapealsetesse špaleeridesse, eriti kui istutamiseks kasutatakse kvaliteetseid viljapuud. Euroopa kliimatingimustes näitab ‘Helena’, miks sambakujulised puud on loodud: annab suuri, atraktiivselt värvunud vilju, võimaldades samal ajal kasvatust kohtades, kuhu traditsiooniline kirsipuu ei mahuks. Sordi populaarsus kasvab aastast aastasse — eeskätt nende seas, kes soovivad ühendada funktsionaalsuse (viljad) ja dekoratiivsuse moodsa, kompaktse aiakujundusega.
Puu kirjeldus
‘Helena’ kasvab kitsalt ja püstiselt, moodustades saleda sambakujulise võra lühikeste kasvudega tüve lähedal — ideaalne špaleerides, maja seina ääres, mööda aiateid või terrassil. Noored puud rajavad kiiresti stabiilse võrastruktuuri; vormi säilitamiseks piisab tavaliselt vaid kergetest, aeg-ajalt tehtavatest tugevamate võrsete lühendamiste ja ühe tüvega juhtimisest. Harrastusaedades saavutab puu enamasti 3–4 m kõrguse. Sambakujuline kasv hõlbustab saagikoristust — enamik viljadest valmib käeulatuses, redelit on vaja üksnes harva. Sort viljub varakult ja regulaarselt, ning tihe, tumeroheline lehestik annab puule dekoratiivväärtust moodsates istutustes.
Õitsemine ja tolmlemine — rikkalikud, dekoratiivsed õied ja tolmlemise lihtsus
Kevadel moodustab ‘Helena’ rohkesti valgeid, viiekroonlehelisi õisi, mis paiknevad lühivõrsetel kimpudena. Õied piki saledat tüve loovad efektse, justkui sädelevast õievööst koosneva välimuse, mis tõmbab ligi tolmeldajaid ja teeb puust tõelise aiaehte. Õitsemisaeg langeb tavaliselt aprilli–mai kuusse, sõltuvalt piirkonnast ja ilmastikust.
‘Helenat’ pakutakse sageli isetolmleva sordina, mis tähendab, et suudab vilju anda ka üksikult kasvades. Praktilises aianduses on aga märgatud, et teise sarnase õitsemisajaga maguskirsipuu (eriti sambakujulise nagu ‘Silva’ või ‘Victoria’ või mõne tuntud magustoidusordi) kasvamine läheduses võib selgelt suurendada viljade hulka ja ühtlust. Väikestes aedades piisab ühest sobivast sordist mõne kuni mõnekümne meetri raadiuses, et täheldada erinevust, kuigi rahuldava saagi annab ‘Helena’ ka üksikult.
Viljade omadused ja viljumine — sambakujuline vorm, täismõõdus magustoit
‘Helena’ viljad on suured, ümarad või kergelt lapikud, tumepunased ja läikivad. Viljaliha jääb tugevaks, väga magusaks ja mahlaseks, küpses viljas eraldub kivi kergesti. Oluline eelis on väike lõhenemisaldisus, mistõttu viljad taluvad paremini vihmast ilma. Hea säilivus pärast koristust võimaldab saaki rahulikult kokku koguda ja jahedas hoida.
Valmimisaeg on tavaliselt juuni teisest poolest kuni juulini, sõltuvalt mikroklimaatikast, kasvukohast ja kasvatamisviisist (avamaa või konteiner). Sambakujuline kasv soodustab viljade ühtlast valmimist ning võimaldab korjata saaki 1–2 korraga.
‘Helena’ viljub regulaarselt ja rikkalikult, eriti kui mulla niiskus on ühtlane ja tolmeldajad on kohal. Viljad püsivad hästi lühivõrsetel, ei varise ning näevad värskelt korjatuna väga esinduslikud välja — see on täisväärtuslik maguskirsisort ruumisäästlikus vormis.
Kasvutingimused ja hooldus — olulisimad juhised ühes kohas
- Kasvukoht — täispäike; soe, võimalikult tuulevaikne ja hästi õhku läbilaskev paik, ilma külmalohkudeta; kitsas võra võimaldab istutamist špaleerides, seina ääres või terrassil;
- Muld — viljakas, huumusrikas, vett läbilaskev ja õhuline, pH umbes 6–7; rasketel muldadel paranda struktuuri komposti ja liivaga, vajadusel kasuta drenaaži või kõrgendatud kasvuala;
- Kastmine — mõõdukas ja korrapärane, eriti õitsemisest kuni viljade valmimiseni; hoia mulla niiskus ühtlane, väldi vee seiskumist; konteinerites kasta sagedamini väiksemate kogustega; multšimine (puukoor, hakitud oksad) vähendab aurumist;
- Lõikamine — hoia üks tüvi; hooajal lühenda väheseid liiga pikki külgvõrseid 2–3 punga võrra, et säilitada sambakujuline vorm; pärast saagikoristust eemalda haiged ja ristuvad oksad; soovituslik kõrgus u 3 m;
- Külmakindlus — mõõdukas kuni hea; noori puid avamaal ja konteineris kasvavaid taimi tuleks talveks kaitsta (tüvekatted, lubjamine, poti isoleerimine); külmemates piirkondades vali võimalikult soe, kaitstud kasvukoht;
- Haiguskindlus — harrastusaedades üldiselt hea; probleeme esineb harva, kui võra on õhuline ja lõikused hügieenilised; viljad on vähe vastuvõtlikud lõhenemisele; profülaktiliselt eemalda kahjustatud võrsed pärast õitsemist ja väldi koore vigastamist;
